publicerad: 2015
tillfredsställa
till·freds|ställa
[til`‑]
verb
‑ställde ‑ställt • göra nöjd
| Finita former | |
|---|---|
| tillfredsställer | presens aktiv |
| tillfredsställs (tillfredsställes) | presens passiv |
| tillfredsställde | preteritum aktiv |
| tillfredsställdes | preteritum passiv |
| tillfredsställ | imperativ aktiv |
| Infinita former | |
| att tillfredsställa | infinitiv aktiv |
| att tillfredsställas | infinitiv passiv |
| har/hade tillfredsställt | supinum aktiv |
| har/hade tillfredsställts | supinum passiv |
| Presens particip | |
| tillfredsställande | |
| Perfekt particip | |
| en tillfredsställd + substantiv | |
| ett tillfredsställt + substantiv | |
| den/det/de tillfredsställda + substantiv | |
| den tillfredsställde + maskulint substantiv | |


