publicerad: 2015
anfallskollega
an·falls|kol·lega
substantiv
~n; pl. ‑kollegor el. ‑kolleger • t.ex. i fotbollslag
| Singular | |
|---|---|
| en anfallskollega | obestämd form |
| en anfallskollegas | obestämd form genitiv |
| anfallskollegan | bestämd form |
| anfallskollegans | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| anfallskollegor (anfallskolleger) | obestämd form |
| anfallskollegors (anfallskollegers) | obestämd form genitiv |
| anfallskollegorna (anfallskollegerna) | bestämd form |
| anfallskollegornas (anfallskollegernas) | bestämd form genitiv |


