publicerad: 2015
anvisningsläkare
an·vis·nings|läk·are
substantiv
~n; pl. ~, best. pl. ‑läkarna • för statligt anställda (särsk. förr)
| Singular | |
|---|---|
| en anvisningsläkare | obestämd form |
| en anvisningsläkares | obestämd form genitiv |
| anvisningsläkaren | bestämd form |
| anvisningsläkarens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| anvisningsläkare | obestämd form |
| anvisningsläkares | obestämd form genitiv |
| anvisningsläkarna | bestämd form |
| anvisningsläkarnas | bestämd form genitiv |


