publicerad: 2015
konstetablissemang
konst|e·tabl·isse·mang
substantiv
~et; pl. ~ • till etablissemang 2 konst 1
| Singular | |
|---|---|
| ett konstetablissemang | obestämd form |
| ett konstetablissemangs | obestämd form genitiv |
| konstetablissemanget | bestämd form |
| konstetablissemangets | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| konstetablissemang | obestämd form |
| konstetablissemangs | obestämd form genitiv |
| konstetablissemangen | bestämd form |
| konstetablissemangens | bestämd form genitiv |


