publicerad: 2015
konvolut
kon·vol·ut
[‑u´t]
substantiv
~et; pl. ~ • stort kuvert, omslag
| Singular | |
|---|---|
| ett konvolut | obestämd form |
| ett konvoluts | obestämd form genitiv |
| konvolutet | bestämd form |
| konvolutets | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| konvolut | obestämd form |
| konvoluts | obestämd form genitiv |
| konvoluten | bestämd form |
| konvolutens | bestämd form genitiv |


