publicerad: 2015
förskona
för·skona
verb
~de ~t • skydda mot, låta slippa: förskona ngn för el. från ngt
| Finita former | |
|---|---|
| förskonar | presens aktiv |
| förskonas | presens passiv |
| förskonade | preteritum aktiv |
| förskonades | preteritum passiv |
| förskona | imperativ aktiv |
| Infinita former | |
| att förskona | infinitiv aktiv |
| att förskonas | infinitiv passiv |
| har/hade förskonat | supinum aktiv |
| har/hade förskonats | supinum passiv |
| Presens particip | |
| förskonande | |
| Perfekt particip | |
| en förskonad + substantiv | |
| ett förskonat + substantiv | |
| den/det/de förskonade + substantiv | |


