publicerad: 2015
iskyla
is|kyla
substantiv
~n • äv. bildl. lugn; extrem avmätthet
| Singular | |
|---|---|
| en iskyla | obestämd form |
| en iskylas | obestämd form genitiv |
| iskylan | bestämd form |
| iskylans | bestämd form genitiv |


