publicerad: 2015
konstruktivitet
kon·strukt·iv·itet
[‑ite´t]
substantiv
~en • det att vara konstruktiv
| Singular | |
|---|---|
| en konstruktivitet | obestämd form |
| en konstruktivitets | obestämd form genitiv |
| konstruktiviteten | bestämd form |
| konstruktivitetens | bestämd form genitiv |


