publicerad: 2015
inkonsistens
in·kon·sist·ens
[‑en´s]
substantiv
~en ~er • bristande konsistens
Singular | |
---|---|
en inkonsistens | obestämd form |
en inkonsistens | obestämd form genitiv |
inkonsistensen | bestämd form |
inkonsistensens | bestämd form genitiv |
Plural | |
inkonsistenser | obestämd form |
inkonsistensers | obestämd form genitiv |
inkonsistenserna | bestämd form |
inkonsistensernas | bestämd form genitiv |