publicerad: 2015
inkonsistens
in·kon·sist·ens
[‑en´s]
substantiv
~en ~er • bristande konsistens
| Singular | |
|---|---|
| en inkonsistens | obestämd form |
| en inkonsistens | obestämd form genitiv |
| inkonsistensen | bestämd form |
| inkonsistensens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| inkonsistenser | obestämd form |
| inkonsistensers | obestämd form genitiv |
| inkonsistenserna | bestämd form |
| inkonsistensernas | bestämd form genitiv |


