publicerad: 2015
kongregationalist
kon·greg·at·ion·al·ist
[‑is´t]
substantiv
~en ~er kongregationalism
| Singular | |
|---|---|
| en kongregationalist | obestämd form |
| en kongregationalists | obestämd form genitiv |
| kongregationalisten | bestämd form |
| kongregationalistens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| kongregationalister | obestämd form |
| kongregationalisters | obestämd form genitiv |
| kongregationalisterna | bestämd form |
| kongregationalisternas | bestämd form genitiv |


