publicerad: 2015
kusinbarn
kus·in|barn
substantiv
~et; pl. ~ kusin barn
| Singular | |
|---|---|
| ett kusinbarn | obestämd form |
| ett kusinbarns | obestämd form genitiv |
| kusinbarnet | bestämd form |
| kusinbarnets | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| kusinbarn | obestämd form |
| kusinbarns | obestämd form genitiv |
| kusinbarnen | bestämd form |
| kusinbarnens | bestämd form genitiv |


