publicerad: 2015
kongregationalism
kon·greg·at·ion·al·ism
[‑is´m]
substantiv
~en • en riktning inom kyrkan som hävdar enskilda församlingars oberoende
| Singular | |
|---|---|
| en kongregationalism | obestämd form |
| en kongregationalisms | obestämd form genitiv |
| kongregationalismen | bestämd form |
| kongregationalismens | bestämd form genitiv |


