publicerad: 2015
enrådig
en|råd·ig
adjektiv
~t ~a • ⟨ngt åld.⟩ som inte lyssnar på andra, självsvåldig
| Positiv | |
|---|---|
| en enrådig + substantiv | |
| ett enrådigt + substantiv | |
| den/det/de enrådiga + substantiv |


