publicerad: 2015
existensminimum
ex·ist·ens|min·im·um
substantiv
~et; pl. ~ • lägsta acceptabla inkomst el. standard: leva på existensminimum
| Singular | |
|---|---|
| ett existensminimum | obestämd form |
| ett existensminimums | obestämd form genitiv |
| existensminimumet | bestämd form |
| existensminimumets | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| existensminimum | obestämd form |
| existensminimums | obestämd form genitiv |
| existensminimumen | bestämd form |
| existensminimumens | bestämd form genitiv |


