publicerad: 2015
missgärningsman
miss·gärn·ings|man
substantiv
~nen; pl. ‑män, best. pl. ‑männen • ⟨åld.⟩ missgärning 1man 1
| Singular | |
|---|---|
| en missgärningsman | obestämd form |
| en missgärningsmans | obestämd form genitiv |
| missgärningsmannen | bestämd form |
| missgärningsmannens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| missgärningsmän | obestämd form |
| missgärningsmäns | obestämd form genitiv |
| missgärningsmännen | bestämd form |
| missgärningsmännens | bestämd form genitiv |


