publicerad: 2015
självutlösare
själv|ut·lös·are
substantiv
~n; pl. ~, best. pl. ‑utlösarna • i kamera, så att man kan fotografera sig själv
| Singular | |
|---|---|
| en självutlösare | obestämd form |
| en självutlösares | obestämd form genitiv |
| självutlösaren | bestämd form |
| självutlösarens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| självutlösare | obestämd form |
| självutlösares | obestämd form genitiv |
| självutlösarna | bestämd form |
| självutlösarnas | bestämd form genitiv |


