publicerad: 2015
skövla
skövla
[∫ö`vla el. ∫öv`la]
verb
~de ~t • härja, ödelägga
| Finita former | |
|---|---|
| skövlar | presens aktiv |
| skövlas | presens passiv |
| skövlade | preteritum aktiv |
| skövlades | preteritum passiv |
| skövla | imperativ aktiv |
| Infinita former | |
| att skövla | infinitiv aktiv |
| att skövlas | infinitiv passiv |
| har/hade skövlat | supinum aktiv |
| har/hade skövlats | supinum passiv |
| Presens particip | |
| skövlande | |
| Perfekt particip | |
| en skövlad + substantiv | |
| ett skövlat + substantiv | |
| den/det/de skövlade + substantiv | |


