publicerad: 2015
konkubin
kon·kub·in
[‑i´n]
substantiv
~en ~er • ⟨åld.⟩ älskarinna; bihustru
| Singular | |
|---|---|
| en konkubin | obestämd form |
| en konkubins | obestämd form genitiv |
| konkubinen | bestämd form |
| konkubinens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| konkubiner | obestämd form |
| konkubiners | obestämd form genitiv |
| konkubinerna | bestämd form |
| konkubinernas | bestämd form genitiv |


