publicerad: 2015
kulminera
kulm·in·era
verb
~de ~t • nå kulmen; stå på höjden; jfr kulmination
| Finita former | |
|---|---|
| kulminerar | presens aktiv |
| kulminerade | preteritum aktiv |
| kulminera | imperativ aktiv |
| Infinita former | |
| att kulminera | infinitiv aktiv |
| har/hade kulminerat | supinum aktiv |
| Presens particip | |
| kulminerande | |
| Perfekt particip | |
| en kulminerad + substantiv | |
| ett kulminerat + substantiv | |
| den/det/de kulminerade + substantiv | |


