publicerad: 2015
polistjänsteman
pol·is|tjänste·man
substantiv
~nen; pl. ‑tjänstemän, best. pl. ‑tjänstemännen polis 1 tjänsteman
Singular | |
---|---|
en polistjänsteman | obestämd form |
en polistjänstemans | obestämd form genitiv |
polistjänstemannen | bestämd form |
polistjänstemannens | bestämd form genitiv |
Plural | |
polistjänstemän | obestämd form |
polistjänstemäns | obestämd form genitiv |
polistjänstemännen | bestämd form |
polistjänstemännens | bestämd form genitiv |