publicerad: 2015
polistjänsteman
pol·is|tjänste·man
substantiv
~nen; pl. ‑tjänstemän, best. pl. ‑tjänstemännen polis 1 tjänsteman
| Singular | |
|---|---|
| en polistjänsteman | obestämd form |
| en polistjänstemans | obestämd form genitiv |
| polistjänstemannen | bestämd form |
| polistjänstemannens | bestämd form genitiv |
| Plural | |
| polistjänstemän | obestämd form |
| polistjänstemäns | obestämd form genitiv |
| polistjänstemännen | bestämd form |
| polistjänstemännens | bestämd form genitiv |


